On maikuu viimane pühapäev ja esimene kord pärast (kultuuri)karantiini kui olen Viljandi poole teel. Viimane laskumine enne linna valdustesse sisenemist toob kõhukoopasse jällenägemisrõõmu magusäreva jõnksatuse, mis kinnitab, et tundedpole jahtunud.
Võtan vabaduse väita, et sissesõit Tartu poolt Viljandisse on kauneim kogu Eesti peal. Mäenõlvalt avaneb lummav vaade. Ees kõrguvatel küngastel paistavad majad kui tikutoosid. Kohati on katused on ühel joonel vundamentidega. See on linn kus võiks käia katuseid mööda. Mõnest keldriaknast avaneb aga pilt nagu mõnest vaatetornist. Oru põhjas kurakätt paistab järv, mis justkui peopesal. Paremale poole jäävad kunagise Pilpaküla maad ja majad, kus minu jaoks kunagi kõik alguse sai. Seal asub mu Viljandi armastuse algallikas – lapsepõlvesuvede kodumaja. Allika tänava vanavanemad puhkavad juba ammu Metsakalmistul kõrgete mastimändide all. Või kohal, kes teab. Linnulennult nii 700 meetrit oma kodumajast.
Eesti ühe ilusama surnuaia lähistele sattusime poisikestena sageli. Allikast Kaevule, sealt alla orgu, üle Uueveski oja ja kohal me olimegi. Kumas seal ju kutsuva tulukesena paisjärv ja hirmuäratavalt põnev vana vesiveski. Mul on selgelt meeles, kuidas soodsa suuna puhul tõi tuul Metsakalmistu nukra muusika meie koduaeda. Aga eks oli linn siis tasasem kui nüüd – puud madalamad ja mootorimüra vähem.
Täna on tuul ikka sama. Ka vana hea Viljandi on endiselt seesama, ent ometi teistmoodi. Elusam, ilusam, kultuursem ja veel värvilisem. Punane teatrimaja. Luikvalge kirik kesk linna. Rohelise maja kohvik ja see teine, sinise uksega, mille ees näitlejannast kaaslasega istudes aega parajaks teeme ja uuenenud Vabaduse platsi imetleme. Jah. Siit vaadates on Linn justkui uus, aga lõhnad ja hääled, vanalinna majad ja tänavad on ikka vanamoodi armsad.
Seekordne Viljandisse tulemise kaudseks põhjuseks on igatsus ja otseseks teater. Taago lahkel kutsel lähme Ugalasse vaatama tema lavastatud tükki, mis räägib muu hulgas hinnast, mida maksti sellesama vabaduse nimel, mida me nii enesestmõistetavana võtame, järjest enam sellega ka manipuleerime – ajades vastavalt subjektiivsetele vajadustele segamini õigused ja kohustused, minetades kohusetunde ja muutudes aina kohatumaks.
Tegelikult on ju kõik hästi. Harjumuspärased vabadused on taastumas, loodus, kultuur ja elu on taas tärkamas. Hämaraid aegu meenutavat halli parteimaja ei ole enam. Päike kuldab selle asemel laiuvat ilu ja avarust ning ses hõljuvaid naeratusi. Meie ees avanevad stseenid elust enesest.
Kuigi lauad kohviku ees kandsid broneeringu ahelaid, julgustasime üht kõhklevat paarikest suure ja sinise ukse taha uudistama minema, et äkki leidub mõni lahendus. Selgus, et leiduski. Alati leidub. Justkui võluväel sai Fellini trepi Kauba tänava poolsel küljel olnud pingist improviseeritud lauake koos hea ja paremaga. Rõõmsameelne mees tuli meid hea nõu eest spetsiaalselt tänama. Rõõm väikestest asjadest kuhjus mitmekordseks. Sümpaatse ettekandjaga viisakusi vahetatades jõudsid jutud justkui iseenesest teatrini. Näib, et lisaks pärimuskultuuri omale on ses linnas laialt levinud ka teatripisik. Vähe sellest, et teenindaja oli meid ees oodanud “Ettureid” näinud, oli tüdruk kooli kõrvalt Ugalas lausa tööl käinud.
Viljandi on linn nagu muinasjutt. Lossivaremed ja linnalambad nende veerel tekitavad hetketi tunde nagu oleks sattunud teleekraanilt tuntud Karoliine Hõbelõnga valdustesse. Õrn, armas, õrn heliseb kusagil sees. Lambakuningriigi naabruses on Seasaar. Õigemini Seasaare Teater. Kunagi kandis seda nime hoopis kõrts, mis asus tänase Sakala keskuse katusekambris. Viljandlased, teatri- ja teadjam rahvas on hästi kursis, et sealt sai alguse tänane Ugala, kuhu peale kosutavat pruukosti end seadmas oleme. Kummaline kokkusattumus, aga mu võluv kaaslane astub just sealsamas, Seasaare laval juba juuni keskpaigas publiku ette. Üheks lavapartneriks Sakala keskuse direktor Jaanus Kukk. Ootamatult taban end mõttelt, et ka see etendus räägib vabadusest. Täpsemini sellest, et elu(saatus) ise seab me vabadusele raamid.
Viljandi muinasjutulisusele lisab kaalu järv koos oma saladustega. Usun, et see peidab oma vetes lisaks paadimehele ja kirikule palju enamat. Mine tea, ehk on seal üks teine linn. Samasugune nagu siin, aga kus kõik on peegelpildis. Kindlasti elutseb seal mõni sireen või undiin. Kes kord tema laulu kuulnud on, see enam muidu ei saa, kui peab ikka ja jälle seda uuesti kuulma. Sireenid ja undiinid laulavad järvepeegli tagant ja linn laulab neile vastu. Nojah. Nende laulude ja helide kuulmiseks tuleb päriselt kuulata ja kuulatada. Eriti kui tuled mõnest suuremast linnast.
Igal juhul on Viljandi häältes see päris elu. Laste kilked, jutupomin, kasside nurr, igatsusest kriuksuvad aknaraamid. Kõik need, mis Suure Linna masinavärk mujal alla neelab. Justkui mu mõtete kinnituseks kõlab Fellini ukse vahelt lõõtsmooniku hüüd ja üks tuttavlik mehehääl. See on ju Margus, hüüatab mu kaaslane. Muidugi, Põldsepp. Lõõtsavägilane, keda nähes mõtled Viljandi. Mis sest, et ta ei ela ju päriselt siin. Ta lihtsalt on Viljandi nägu. Lahke ja loov. Või peegeldub ta näol Viljandit. Justsamuti on see ka Ugala raudvara Luulega. Linn on Luule nägu ja Luule Linna nägu. Nojah, see nimekiri on tegelikult väga pikk. On selge, et Viljandi nõiub ära ka kaugemalt tulnud rändurid ja teeb need omaks. Võtkem kasvõi Justin, ilma kellega Viljandit enam ette ei kujutagi.
Kummalisel kombel ma teda sel korral ei trehvanudki. Küll jõuab, suvi alles ees ja sügisesel Prima Vistal, me ühisel vestlusõhtul, saame niikuinii pikemalt kohaletulnute ees maailma asjust lobiseda. See eest kohtasin teatris oma Allika tänava aegade naabriplikat, kes täna kureerib Kondase keskust ja toimetab Tartu 2024 raames Varjatud maailmade avardumise projektiga. Veider, et mu elus leidub veel üks seos, mis paneb ühte patta Tartu ja Viljandi, Pilpaküla ja kultuuri. Üks meie Allika tänava aegade mängukaaslasi oli nimekas teoloog ja kirjanik Meelis Friedenthal, kes koos vennaga samuti Viljandi vanaema juures suvesid ja koolivaheaegu veetis.
Tõesõna, Viljandi on loomiseks loodud linn. Koht, kus mu reaalsus seguneb unistuste ja unenägudega. Täiskasvanuiga lapsepõlvega. Linn, millesse armutakse nii kiiresti, aga teda päriselt armastada saab ainult aeglaselt. Mis sest, et liiklus on siin väikelinna kohta kiire ja aktiivsete viljandlaste elu samuti. Jah, Viljandi õhkkonna tegelikuks tajumiseks on vaja salakoodi. Sellist, mida kantakse naha all, vereringes ja südames. Ükskõik millises maailma servas ma parasjagu pole, on Viljandi see paik, kuhu mu mõtted ikka ja jälle rändavad. Kui sageli manan enda silme ette hetki, mis olen siin kaotanud. Ka neid, mis loodetavasti alles ees.
Viljandi on linn, mis on nii malbe kuid eneseteadlik, kes tajub oma väärtusi. Romantiline, ent mitte unelev, vaid tulevikku vaatav. Kuid nii, et mineviku olulisemad tahud alati põuetaskus kaasas on. Viljandi on kodulinlaste ja seda linna armastavate inimeste silmis ja südames. Seda ei võta sealt miski.
