Valusatel teemadel rääkimine pole kunagi lihtne. Veel keerulisem on seda teha ilusate sõnadega. Eriti siis kui see puudutab isiklikult. Nii rääkijat kui kuulajat. Eriti neil, kes tunnevad seal ära iseend või killukesi oma elust, mis mingil ajaperioodil on valusalt sisse lõiganud. Kes on kord väliste haavadeta valu tunda saanud, teavad et nähtamatute armide tuiked on kõige teravamad. Aga ka empaatia teeb teiste valu nähes haiget.
Need mõtted tekkisid mu pähe kui vaatasin eile noorsooteatri suvelavastust “Hommikuvalgus”. See lugu on lastest, aga mitte lastele. Noortest, aga mitte noortele. Noorsooteatri kodulehel on tabavalt öeldud, et see on lugu noortelt vanematele ja vanematelt lastele.
Hommikuvalgus ei ole lihtne vaatamine kellelegi. Ta on heas mõttes ebamugav. Ebamugav on koht, mis paneb mõtlema, raputab ja muudab. Just seal juhtub asju, mis võivad muuta maailma. Tuleb tunnistada, et see lavastus andis end päriselt kätte alles teises vaatuses.
Oma eklektilisuses ja sümbolite ning allegooriate jadas oli laval toimuvat esiti keeruline jälgida. Alles hiljem taipasin kui kavalalt oli sellesse virrvarri peidetud konkse, mis hoiavad mind senini “hommikuvalguses”.
Mulle meeldis, kuidas tegelased läbi monoloogide avasid enda purunenud maailmade tagamaid. Ja mulle meeldis, kuidas need monoloogid lõid lisaks laval toimuvale mu peas liikuvaid pilte ja kusagil sügaval sees mu enda lapsepõlvest settinud tundeid – ootusi, lootusi, hirme ja unistusi. Usun, et paljud meist on kogenud seda aknal ainiti tühjusesse vaatamise tunnet ja ootust, et sinna otsatusse ilmuks üks siluett, mis tähendab turvatunnet ja kogu maailma. Ema. Isa. Aga kedagi ei tule, ega tule. On ju aeg lapsepõlves aeglasem kui täiskasvanuna. Ometi on tänavale sattunud laste eilsed ootused olnud kordades valusamad kui minul ja meil. Ent ei saa unustada, et üksinduse käes võib kannatada laps, kellel on mõlemad vanemad, aga päriselt olemas neid oma lapse jaoks pole. Samas on lapsi, kellel on olemas ainult ema, ent ta annab endaslt lapsele rohkem kui kaks vanemat korraga.
“Hommikuvalgus” räägib valusatest asjadest ilusate sõnadega, aga torkab vahel ka väga valusalt. Kihilisele vaatemängule lisas veel ühe kihi Steffi Pähna esitatud regilaulud ja neid madalates toonides saatnud minoorsed helivood.
Kokkuvõtteks. Meil kõigil on unistused. Eriti lastel. Loomulikult ka tänavalastel. Neil viimastel ehk kõige lihtsamad, ent kõige suuremad ja olulisemad – armastada ja olla armastatud.
