Hetkel, mil arvad, et oled igasugu asju näinud, tuleb lavakunstikooli kõige värskem lend ja saab Noorsooteatris sellise tükiga hakkama, mis lööb hinge kinni. On asi minus või selles, et viimasel ajal lihtsalt tehakse väga head teatrit? Ega ei oskagi öelda. Aga üks on kindel, et Liivi elust rääkiv “Sihtisid pole sel sillal” haaras mind täielikult endasse esimesest hetkest peale ja maailm väljaspool teatrisaali lakkas olemast.
Saada kolmeks tunniks keegi jäägitult enda meelevalda on pealiskaudsuse jumalaid kummardavas maailmas suur asi. Isegi kuuekümmend minutit on aeg, mil kogu tähelepanu keskendamine ühele konkreetsele sündmustele või tegevusele süvitsi käib paljudele üle jõu.
Seda enam kui tegemist on päris sündmustega – veel enam luuletaja eluloo jutustamisega – mis avanevad siin ja praegu sinu silme ees, mitte virtuaalreaalsuses või eluga, mis keerleb sekundite jooksul vananevate uudiste ümber. Mõtteid hoiab uitvel ja meeled ärevil telefon ja äpid. Uudisteportaalid vajavad pidevat uuendamist ja meilboksid värskendamist. Ja üleüldse oleks vaja teleripulti ja järelvaatamist, et igavamate kohtade ajal võiks kanalit vahetada või toimuv üleüldse pausile panna, et vaadata siis kui on tuju ja aeg. Ajendiks hirm jääda ilma, jääda hiljaks, jääda teistest maha. Soov olla esimeste teadjate, edasirääkijate ja jagajate seas. Unustades, et head ja kestma jäävad asjad sünnivad aeglaselt. Looja poolt vaadatuna ka raskelt. Sest iga eduloo taga on alati suur hulk higi, verd ja pisaraid. Ka nende puhul, mis pealtnäha lihtsalt tulnuna paistavad. Eriti nende puhul.
Nii oli omal ajal Juhan Liiviga ja nüüd tema elust rääkiva näidendiga, mis on kohe kindlasti edulugu. Kuigi “Sihtisid pole sel sillal” võib nõudlikumale vaatajale esiti lihtsana paista on asi sellest kaugel.
Lavastaja Mirko Rajase ja kogu tema trupi higi, verd ja pisaraid võis aimata iga lavale toodud hetke tagant. See ei ole kerge tükk, mida lavastada ja mängida. Ent kogu see vaev on saanud kullatolmuks, mis hõljub isegi saali kõige pimedamates ja kaugemates nurkades. Laval antakse nappide vahenditega edasi kogu Liivi sisemine ja välimine maailm hällist kuni hauani. On üks kirjutuslaud, kirjutusvahend ja paberilehed ning 14 näitlejat. Justnimelt 14, sest Liivi elusuuruses nukk on vaieldamatult samaväärne nende verisulis näitlejatega, kel südames vankumatu tahe anda laval endast kõik. Ja nad andsidki. Seesuguses ühises rütmis ja hingamises mängu kohtab laval väga harva. Lauludest liikumise ja monoloogidest dialoogideni. Kui peaks kedagi esile tõstma, siis on selleks Maria Ehrenberg. Mis ei tee teisi kuidagi kehvemaks. Vastupidi. On rõõm näha, et peale on kasvamas uued Krjukovid-Kibuspuud, Itad ja Mašad. Mitte teatrilegendide koopiad vaid täiesti omanäolised noored näitlejad, kellel on kõik eeldused saada kunagi legendideks.
Ma pean rääkima ka muusikast. Seda oli täpselt parasjagu, et lavastusest ei saaks muusikali ja parasjagu, et rikastatada laval toimuvat ja võimendada õigel ajahetkel mõnd emotsiooni või tunnet. Üks paljudest hetkest, mil sipelgad üle mu naha joostes külmavärinaid tekitasid, oli Hardo Adamsoni esituses kõlanud “Üle vee”.
Hea teatrielamuse üks tunnuseid on see kui ta paneb mind mõtlema ja arutlema või tekitab soovi üle lugeda, meelde tuletada või saada nähtu kohta rohkem teada. Kõik see oli olemas. Nii vaheajal kui tagasiteel arutasin näitlejannast kaaslasega nähtu üle ja täna kõrgub minu lauanurgal virn raamatuid, mille seljad kannavad nime Juhan Liiv. Enda jaoks õige olulisemaks pean seda, et nähtu pani mind mõtlema (ka kirjutama). Mõtlema teemade üle, mis olid olulised Liivi ajal ja on täpselt samaväärse kaaluga ka nüüd. Näiteks vaimsest tervisest. Neist üks valusamaid ka isiklikus plaanis, sest olen sellega kaasnevat traagikat liiga lähedalt ja valusalt pealt näinud. Liiv tuletas taaskord meelde ja andis kinnitust, et neist asjust peab rääkima ja seda ma ka teen. Ikka ja jälle ja uuesti. Mitte vähem oluline ei ole märkamise teema. Kas me oskame märgata neid, kes on märkamist väärt, siis kui nad veel elus on? Ja ma ei räägi ainult kultuurist vaid inimestest üldisemalt.
Aitäh raputava, vaimustava ja mõtlemapaneva teatrielamuse eest Noorsooteater ja kõik asjaosalised garderoobitädidest ja rekvisiitoritest kuni lavastajani.
