On aeg, mil suvest on alles vaid riismed, aga lumi on vaid unes. Milline ta siis oli – see 2021. aasta Tartu suvi? Selja taha jäänud suvepäevade kvaliteet on subjektiivne. Kes rõõmustas erakordselt palavate ilmade üle, kes kurtis, et on liiga kuum. Kes rabas tööd ja kes andus hedonismile. Tõesõna, Dionysos näitas üles erakordset lahkust. Kuni saabus august, kollane kuu. Ta kuldas üle põllud ja süütas öistel tänavatel laternad. Päikesevalgus tõmbub õhtuti merevaiguseks ja taevas on aina madalamal. Kollast vilgub ka puuvõrades ja valgusfoorideski. Viimane plingib lausa hoiatavalt oranžilt.
Tartus (kultuuri)sündmuste rindel on juba esimesed langenud. Ära jäi Ihaste päev. Juba teist aastat järjest tühistati Tartuga seotud kirjameeste- ja naiste poolt nii oodatud Tartu Autorite Raamatulaat. Tartu hea naaber Põlvamaa jättis vahele Intsikurmu festivali. On oht, et piirangutest tingitud haavade kätte võivad mõned kultuurikorraldajad lausa äragi surra. Loodan siiski parimat ja seda et leitakse mõni ravivõimalus. Võiks ju öelda, et peale suuremat pidu kipub pea ikka haigeks jääma, aga täna on olukord selline, kus pohmelli käes kannatavad ka need, kes pidutsemisega ei liialdanud ja käitusid igati ontlikult.
Siiski oli see viimase kümnekonna aasta palavaim suvi tõesti ilus ja meeldejääv. Kuuma andsid nii ilmameistrid kui meelelahutajad, teatritegijad ja kultuurikorraldajad. Vaatamata töödest-tegemistest pungil suvekuudele sain mõnest sündmusest osa minagi. Seda nii korraldaja, linnaekskursiooni läbiviija, vestlusõhtu läbiviija kui publikuna. Oli hulgaliselt tähendusrikkaid päevi, sekka mõni selline, mis ei tähendanud midagi. Aga logeleda ja molutada on vahel ka vaja. Ja kas alati peabki kõigel ilmtingimata tähendus olema.
Erilimelisi sündmusi toimus vähemalt kümnekonna kolumni jagu, mistõttu peatun mõnel olulisemal. Juba teist aastat ei saa Tartus üle ega ümber Autovabaduse puiesteest, millega puutusid kokku kõik, kel vähegi südalinna asja. Osad autojuhid vandusid ja enamus jalakäijad kiitsid, külmaks ei jätnud see kedagi. Eelmise aastaga võrreldes oli kultuuriprogramm oluliselt tihedam ja tundus, et ka sagimine oli suurem. Mis sest, et kuu aega kestnud kultuuripidu haaras sel korral enda alla oluliselt laiema ala nii uuenenud jõekohvikute kui ka kurikuulsaks saanud pargi arvelt. Saatus mängis mulle kätte kaardid, mille abil sain kaasa lüüa Autovabaduse puiestee avaürituse korralduses. Kui kõigilt süsteemsust nõudnud “mängu” üks osapooltest mängib bridži “Linnade põletamise” juhustel põhinevate reeglite alusel, siis on kaos garanteeritud. Ometigi õnnestus meil koos Tiigimaja seltsi juhataja Marisega mäng siiski võita. Tõmbasime lootusetus seisus kaardipakist jokkeri ja kolisime esialgu keset Emajõge ankurdatud liivapraamile planeeritud kontserti ja eeskava Autovabaduse puiestee pealavale ja selle ümbrusesse. Kardetud nurina asemel sai sündmus sooja vastuvõtu osaliseks ja üle aastate korraks kokku tulnud Led R andis vägeva kontserti, justkui olnuks see loomulik osa mõnest pooleliolevast maailmatuurist.
Autovabaduse puiestee kontekstis ei saa mainimata jätta suvisesse linnaruumi ilmunud nähtust nimega Rüütli rist. Vähemalt mulle tundub, et just Autovabaduse puiestee andis tõuke, et see äge ja tänavapilti rikastav kultuurisündmus ellu kutsuti. Minu hinnangul jätkus rahvast mõlemale piisavalt. Igal juhul tekitas vahemeremaadele vääriline kliima ja linnatänavatel valitsev meeleolu petliku illusiooni, justkui oleksin kuskil headest maitsetest, tänavamuusikutest, kultuurisündmustest ja rahvusvahelisest seltskonnast pulbitsevas kuurortlinnas. Või kes teab, ehk ongi see Tartu suvistel tänavatel uus normaalsus. Heh ja mõelda vaid, et kümmekond aastat tagasi valitses siin väikelinna vaikelu. Ohjah, ja mis oli siin kolmkümmend aastat tagasi…
Tegelikult võis sellest tänavusel suvel aimu saada. Nimelt korraldas Tartu Linnamuuseum juunikuus ürituste sarja, kus erinevate ekskursioonide, näituste, vestlusõhtute kaudu toodi hetkeks linnaruumi pöördelise 91. aasta (üldisemalt üheksakümnendate) hõngu. Suureks rõõmuks kaasati sinna ka mind. Kondasin külalistega mööda Annelinna üheksakümnedate radu ja rääkisin lugusid ning legende möödunud aegadest. Samuti viisin läbi vestlusõhtu legendaarse muusika- ja teatriprodutsendi Aarne Valmisega kurikuulsas keldribaaris Sodiaak.
Elu tuletas meelde, et Tartus on veel üks muuseum, kuhu ma polnud ammu sattunud ja millest mõned ehk kuulnudki pole. See on Laulupeomuuseum oma kauni pargi ja sealt avaneva lummava vaatega Ülejõe katuste kirevale mustrile ja südalinnale. Lisaks on seal õdus sisehoov, milles aset leidnud sündmus raputas mind kui esimene tõeline suudlus. Võrdlus pole üldse kohatu, sest seal etendus kõige romantilisem suvelavastus “Suudlused”, kus naispeaosas oli Anne-Mai Tevahi, kes mängib olulist rolli ka minu elus. Siiski. Mu teatrielamused pole kunagi kallutatud asjaolust kui lähedane ma mõne näitleja või lavastajaga olen. Nii nagu näitleja kehastub laval kellekski teiseks, jätan ma vaatajana kõrvale kõik, mis on isiklik ja keskendun rollisooritusele, näitlejameisterlikkusele.
Valitud mängupaik tekitas tunde, et kõik see ei toimu laval vaid sinu ees ja kõrval, süles ja sees. Ihu vastu ihu ja tunded, mis pugesid naha alla. Nii ma seal istusin ja imestasin, et kuidas siis nii? Lihtsalt istusin ja vaatasin, kuidas elu libiseb mööda. Kuuskümmend aastat paari tunniga. Aga milline elu! Naersin südamest, kurvastasin kogu hingest ja võtsin kogetu kaasa. Olen selles olukorras olnud, hüüatasin mõttes. Heh, ma olen ju seda kuskil näinud! Kõik oli nii tuttav, nii ilus ja nii nukker. Nagu elu, kus üks suunurk üleval ja teine all. Nägin laval iseennast, lapsepõlve, vanemaid, iseenda ja pealtnähtud suhete keerdkäike, kadunud vanavanemaid ja nende elatud elu. Tabasin ehmatusega, et umbes sellist elu elasid mu Viljandi vanaisa ja mu Memme – see vägev naine – väljast pisike kui kirsikivi, aga seest suur kui ilmaruum. Nagu Maryt kehastanud Anne-Mai, naine nagu Tartu. Väljas väike, sisimas suur, nii suur.
Samas klassis rollisoorituse tegi ta Torma ringtallis etendunud lavastuses “Kuldõun puukausis”. Mõlemad osatäitmised lõid mind pahviks. Ja mitte ainult mind. See, kuidas keegi suudab oma lavategelase elus pika aja jooksul toimunud muudatused loetud minutite jooksul täiesti elutruult välja mängida, tõi ihule kananaha ja külmavärinad. Imetlusväärne, kui suurt väge peidab endas see pisike, armas tüdruk. Ta on lihast ja luust kehastus mu lemmikütlusele, et me kõik oleme seest oluliselt suuremad kui väljast paistab. Naine, kes hingab sisse teatri ja välja oma imevahva poja, Tomi nimel.
Soovitan siiralt tema nime meelde jätta ja ta teatrimaailma tegemisi jälgida. Just nende ridade kirjutamise ajal kuulsin Anne-Mai järjekordselt võidetud preemiatest teatrifestivalil. Te kuulete temast veel palju. Minu sõna selle peale. Muide, kõige muu kõrvalt veab ta koos teise andeka inimesega loomingulist ühendust Must JaAm. See mees on äsja ka Edasis sõna saanud Janno Puusepp. Just Janno kirjutatud ja Anne-Mai ning Margus Mankini mängitud “Kenneth ja Jo” tõi neile festivali laureaadi tiitli. Etendust näinuna võin väita, et see kaunistaks ükskõik millise suure teatrimaja lava.
Njah. Vahel tuleb lasta elul end lihtsalt kanda ja vaadata, kuhu ta sind viib. Just sel moel avastad end mõnes ootamatus kohas, tavapäratus seltskonnas või olukorras, kuhu sa iga hinna eest pingutades iial ei jõuaks. Tänu elu poolt jagatud trumpemandale on just sellised inimesed minu teele sattunud ja mind oma värvikale teekonnale kaasa haaranud.
Õige pea on käes päris sügis oma ilmade ja ilmega. See tõotab tulla eriti kirju ja kirev. Ees ootab esinemine Prima Vistal koos Justin Petronega. Kirjutamisel on mu esimene lastenäidend. Kohe kohe on trükki minemas mu viies raamat, mida on siitsamast mu kodulehelt (https://www.laurirapp.ee/eeltellimine/) ette tellitud lausa üle 100 eksempari. Ja õige pea on koostöös ühe sõnumitega ehteid tootva brändiga valmimas minu tekstidel põhinev sari.
Uute kohtumisteni!
