Seekordne suvi hakkab vaikselt käest libisema. Lõpusirgele jõudnud nädala viimane päev kannab endas augusti märki. On olnud üks vastuoluline ja nädal täis heitlikku ilma ja eripalgelisi sündmusi. Kui nüüd mõelda, siis oli see nädal sama nägu, nagu terve senine 2021. aasta. Heitlik ja vastuoluline.
Ilma igasugu põhjuste ja põhjendusteta deaktiveeris Instagram minu konto, mida olen aastaid aegamisi üles ehitanud. Ma pole rikkunud ühtki reeglit ega teinud midagi sellist, mis oleks deaktiveerimiseks põhjust andnud. Võitlus taastamiseks käib, aga see võib võtta omajagu aega. Õnneks on alati lootust. Neljapäeval ilmus kordustrükina mu neljas raamat “Minu Tartu”. Siiras rõõm, mis nõudis kõvasti vaeva. Ja hea, et nõudis, sest ega lihtsalt tulnud rõõmud jälgi ei jäta. Võib öelda, et 2021 on aasta, mil trükist tuleb lausa kaks raamatut. Just äsja saatsin keeletoimetusse novembri algul ilmuva, viienda raamatu käsikirja.
Läbi nädala jälitasid mind tumedad varjud minevikust. Need, mis vahel mõnda lähedasse poevad ja nende tegeliku mina enda alla matavad. Mõnikord lühemaks, vahel pikemaks ajaks. Vahel taban end mõtlemast, kui kummaline see on, et inimesed algul vabast tahtest ja siis juba iseenese nõrkusest tingituna langevad asjade lõksu, mis muudab nii nende olemust kui välimust, kuni lõpuks jääb neist alles ainult seesama vari, mis neid aegamisi salakavalalt üle võtab ja enda omaks teeb. Samas on inimesi, kes ütlevad et on omadega puntras või sassis, ent näevad samas elu palju selgemalt kui need kes end klaarina tunnevad.
Üldsegi on üks veider aeg. Möödumised ei puuduta ja riivatakse valusalt. Mõistmisele eelneb sageli hukkamõist ja arvamustele eelarvamused. Eks ma veidi ikka pelgan, et vahel ka mina. Aeg-ajalt kardan pisut, et ma ei märka piisavalt. Näiteks neid säravate hambaridade taha peitunud katkiseid naeratusi. Ka seda, et ma ei kuula piisavalt ja päriselt. Et kuulmata jäävad sõnade vahtu varjunud hääletud appikarjed. Tunnen pisut hirmu, et ehk lasen millelgi või kellelgi liiga kergelt minna. Või et keegi läheb vaid viivuks, aga tagasi ei tulegi. Kardan ka seda, et lubadused lekivad kui sõel ja et sõnad kõlksuvad ent ei helise. Aga ma ei karda õelaid ja tigedaid. Tegelikult tuleb kõige enam karta leebete raevu. Juba iidsed targad on öelnud, et karta tuleb tormist merd, kuuvalguseta ööd ja õrnade inimhingede viha.
Ma hoian leebete poole. Aga mitte hirmust, vaid tarkusest. Isegi mitte tarkusest, vaid seetõttu, et olen ka ise parasjagu leebe. Püüan rohkem mõista mitte hukka mõista. Ma ei eelda, vaid arvan. Hoian neid, kes kuulavad mind isegi siis kui mul pole midagi öelda. Aga ma ei klammerdu. Sest iga lahkumine pole lahkuminek.
Lõpuks loevad need, kes jäävad.
Ja jäävad need, kes loevad.
Ometi läks kuidagi nii, et sattusin tänu armsale inimesele vaatama etendust, mis aitas asjad sisimas paika loksutada. Elu ongi südamelöökide jada, kus mõnikord lööb süda allapoole vööd ja siis jällegi läbi riiete. Aga ükskõik, mis elus parasjagu toimub, tuleb südamele jätta tantsuruumi. Alati.
