Kord juhtusin pealt kuulma nii kümne-üheteistkümneste poisinagade sõnasõda.
Esiti suurustas üks poiss teise ees, et ta viitis mõni nädal tagasi ühe öö vanglas.
“Sa olid vangis?” imestas teine. “Mille eest?”
“Ma jätsin toa koristamata ja saatsin vanemad ……( loe “piiks”) ja siis ema viis mind politseisse.”
“Ema viis sind vangi?” “Mis ema see selline on?”
Küsimusi sadas nagu Iirimaa, kuni neist kasvas tuline vaidlus. Paraku olid kõik vulgaarsused täies hiilguses esindatud. Ainult et tähendust sõnade taga ei olnud poisid endale veel selgeks jõudnud teha.
Buss peatus ja üks tülitsejatest hüppas välja. Vahetult enne uste sulgumist hõikas ta uste vahelt: “Muide” Su ema, ee su ema on agressiivne impotent!”
Uksed sulgusid, aga bussi jäänud poisi suu jäi üllatusest ammuli.
Naljakas ja nii nukker vahejuhtum, nagu teinekord elu ongi.
Palju toredam vestlus leidis aset kahe mammi vahel, kes rääkisid taga kellestki Ainost.
“Ei me Ainot kohvikusse viia saa. See ju muudkui riisub,” lausus üks mammi teisele.
“Misasja ta riisub,” uuris teine vastu.
“No eks ikka lehti. Aga nii rohkem võimlemise pärast.”
“Aga kui lehti enam ei ole, mis ta siis riisub?”
“No siis riisub ta niisama tühja!” vastas oletatavasti Aino naabrinaine.
“Jah, peaasi, et võimelda saab. Eriti meie eas. Olgu siis rehata või rehaga.”
“Jah. Terves kehas terve taim. Ptüi, või see vaim,” võttis vene aktsendiga mammi jutu kokku.
Buss jätkas oma sõitu. Uksed avanesid ja sulgusid. Inimesed tulid ja läksid. Aga kusagil on üks Aino, kes muudkui riisub ja riisub.
