Mu silme ees avanes üks mälestus, mis oli kuhugi olnud olevike vahele ununud. Oli kõige viimane õhtu majas, kus põrandad said aastate jooksul tunda mu sammude kasvavat raskust ja kus aeg oli laed aina madalamaks kulutanud. Seal veedetud nädalavahetuste, koolivaheaegade ja suvede jooksul kasvasin ma vanavanemate hoolitsevate pilkude all suureks. Selles armsas Viljandi äärelinna majas sündis tol õhtul minu lapsepõlve lõpp.
Võib-olla sadas sel õhtul lund. Võib-olla rääkis köögi aknalaual puitkorpusega VEF-raadio. Ma pole selles kindel. Ent mul on meeles, et väljas oli november. Ulguva tuulega uitasid kaasas hinged, kes aeg-ajalt korstnatesse vilistades endi olemasolust märku andsid. Plekkmantlis ahi hõõgus halgude jäetud ajutisest soojusest. Toaõhus sädeles mälestuste tolm, laual tšehhi kristall ja jääkapist võetud pudel haljast. Istusime kolmekesi laua ääres – mina, onupoeg ja mu vend. Kuidagi oli kujunenud, et igal meist oli selle laua ääres oma kindel koht. Nii istusime me ka sel õhtul – igaüks oma koha peal. Vanaisa diivaninurk ja puitleeniga tool ovaalse klapplaua otsas, kus istus alati memme, jäid tühjaks. See oli esimene kord kui me seal söögilaua ääres viina võtsime. See oli ka viimane kord. Kummaline, et mitte poole vanavanemate surmad vaid just see viimane õhtu ses majas andis tegeliku kaalu sõnadele nagu lõplik ja mitte kunagi. Me ei näe enam kunagi, sahisesid tärgeldatud pitskardinad topeltraamidega akende ees. Me ei näe enam kunagi, ohkas vanaisast jäänud lohk tugitoolil. Plekist tuhatoos sepistatud jala otsas selle kõrval vaikis kangekaelselt.
Mu lapsepõlves oli vähe asju, mistõttu on need mu mällu talletunud ja igaüks neist kannab endas mõnd lugu. Võin nüüd, kakskümmend aastat hiljem kogu selle maja sisustuse üles lugeda. Sametist varju ja nöörlülitiga põrandalamp, tilgakujuliste ripatsitega kristall-lühter. Roheliste numbritega elektronkell ja kettaga kollane telefon selle kõrval, kus plastmassist pilu vahele torgatud telefoninumber 54 436. See on mul tänaseni peas. Kui mitmeid kordi läksin isa töö juurde justnimelt seepärast, et valida suunakood 243 ja siis seesama number, et kuulda telefonitraatide kaudu Viljandist Tartusse jõudnud memme helisevat “hallood”.
On teil meeles? Kas mäletate? Just nende sõnadega algas tol õhtul iga teine lause, millele järgnes lugu. Kas mäletate kuidas vanaisa norskas nagu traktor ja et ta magas peaaegu alati jalg üle põlve ja kuidas käisime seda õhtuti kambakesi vaatamas ja ikka ei saanud küllalt. On teil meeles kuidas ma peenra kõrsikuid täis istutasin, lootes sealt sügisel suurt saaki? On teil meeles, kuidas üks pisike naabripoiss käis luuavarrega uksekella andmas. “Tädi Leida, ma tean et poisse pole Tartust siin, aga ma tahtsin küsida, et ega teil kommi ei ole,” küsis kriimus silmadega marakratt. Ja tädi Leidal, mu vanaemal, oli alati kommi. Taavi, kas mäletad kuidas sa koos noorema venna Andri ja napilt viiese naabripoisiga ära kadusid. Kuidas terve küla teid taga otsis ja kuidas selgus, et käisite kolmekesi naabripoisi kadunud mamma haual. Elu tegi oma keerdkäigud ja nüüd, 18-ne aastane silmapilk hiljem on Taavist saanud mälestus. See oli esimene ja viimane kord kui me selle seltskonnaga nende mälestuste keskel napsu võtsime. Samal õhtul läksime me linna peale. Kuidagi juhtus nii, et kaotasime seal teineteist silmist. Igaüks tuli Allika tänavale tagasi mööda oma teed ja omal ajal. Nagu eluski, kus igal meist on oma tee ja oma aeg.
Järgmisel hommikul hakkasime asi asja kaupa oma lapsepõlve kokku pakkima. Võib-olla sadas sel hommikul lund. Võib-olla äräkis köögi aknalaual puitkorpusega VEF-raadio. Ma pole selles kindel. Ent mul on meeles, et väljas oli november.
