Kõik teavad, et teatri (sünni)kodu on Tartus. Just siin sündis eestikeelne teater. Täna on siin Eesti ainus kolmežanriteater Vanemuine. Järjest enam lööb laineid Tartu Uus Teater. Taaralinnas asub Karlova teater ja Emajõe Suveteater. Lisaks projektiteater Must Kast ja amatöörteatritena tegutsevad Vilde Teater ning Tartu Üliõpilasteater. Tõeline teatrite kodulinn.
Aga kui paljud teavad, et Tartus on ka Teatri Kodu nime kandev paik, mis asub Lutsu tänaval?. Muide, rahvakirjanikuga pole sel mingit pistmist. Räägitakse, et tänav on tegelikult oma nime saanud lutsukaladelt, keda ammuste aegade Emajõe suurveed kohale kandsid. Kauni vanalinna siinsesse serva olen sattunud õige sageli. Ka Teatri Kodu olemasolu olen oma nägemismälus ammu kaardistanud, kuid esimest korda astusin üle ukseläve sinna sisse alles mõni aasta tagasi.
Selle pealtnäha väikese maja salapärase ukse taga avaneb imeline paik, nagu Narnia võlumaa, kus mitu erinevat maailma. Majas on ainulaadne muuseumist inspireeritud teater kogu ilmas. Seal kõlab sageli muusika, toimuvad teatriteemalised tunnid ja tegutseb lastestuudio. On mustkunsti, nukunäituseid ja pannkoogipühapäevi. Teatri Kodu keldris leidub lausa üks arheoloogiline vaatamisväärsus, mis aitab aimu saada elust selle maja asjukohas keskajal.
See stiilne maja on nagu Tartu – väljast väike, seest suur. Akadeemiline ent kodune, kus sume hubasus seguneb teatrimajale omase suursugususe ja aupaklikusega. Pehme vaip fuajees, vitriinkapid seinte ääres, mille riiulitele alati mõni temaatiline, pilkupüüdev näitus. On lühtrid ja kroogitud kardinad, imekenad seinamaalingud teatrisaalis. On majarahva naerusuud lahkeilmelistel nägudel ja kehakeel, mis annab mõista, et kõik on siia alati oodatud. Ja on see seletamatu miski, mida ei saa näha ega katsuda, aga mis ometi silme ees. See on see õhk, mis lõhnab mälestustest, unistustest, elevusest, hubasusest, lootustest ja ootusärevusest. Kõigist neist tunnetest, mida üks päris teatrimaja tekitab. See imbub läbi riiete ja naha alla. Teatri Kodu on paik, kus mängult ja päriselt lähevad kergelt vahetusse. Elu on teater ja teater on elu ühekorraga.
Nädalapäevad tagasi kandis poolpime juhus mind taas sellest Lutsu tänava Narnia uksest sisse. Väike ja hubane teatrisaal sulandus lavaga ja tekitas illusiooni, et olen osa etendusest ja etendus, see on osa minu elust. Ma olin nähtamatu külaline Pettsoni, Finduse ja krähmude elutoas. Kõlas viimane kutsung ja publiku ette astus etenduste juht. Silmis helkleva siira tõõmu saatel juhatas ta etenduse sisse ja palus väikestel ning suurtel külalistel hääled ja telefonid vaigistada.
Teatrimaagiast pakatavas miljöös helisev hääl puudutas midagi mu sees ja uinutas minus täiskasvanu. Kui ma uuesti silmad avasin, oli mu süda kahanenud mureli suuruseks ja tuksles heledalt teiste saali kogunenud ootusärevuses lastega samas helistikus. Udused lapsepõlvemälestused muutusid äkki teravaks, justkui oleks keegi objektiivi keeranud. Olin tagasi ühes neist hetkedest, mis kaugenedes aina lähedasemaks muutuvad. Olin tagasi lapsepõlves. Südamelöögid pumpasid soontesse tunnet, et just siin ja just praegu sünnib mu sees ja silme ees ime. Teadmine, et kõik on võimalik ja kõik on ees. Nukud ja mööbel ärkavad kohe ellu. Või et koerad, lambad ja kassid hakkavad rääkima inimkeeli.
Esialgu ei lausunud keegi silpigi. Oli vaid vana Pettson. Ohkav ja aeglane, habe kui takutort. Järsku lendasid läbi õhu paberinutsakad ja toanurgas välgatas midagi oranži. “Kašššš, kaššš…” hõikusid lapsed susistades. Siis ilmutas end Ott Sepa häälega rääkiv kass Findus, kes tahab oma järjekordset sünnipäeva pidada, soovides saada pannkoogitorti ja kingitusi. Ja siis läks mürgliks. Nii laval kui saalis. Ilmusid välja krähmud ja nagu ütleb etenduse tutvustuski, pole miski enam endine. Pettsoniks kehastunud Marko Mäesaarel oli tükk tegu, et mitte mürgeldava kassiga koos mööda tuba keeristormina hullata või publikuga koos heledalt naeru lagistada. Seda tahtmist toitis Sepa mängulust ja seinad räägivad, et vimkadest ja tempudest on haaratud ka Teatri Kodu personal. Kord olevat Pettsoni keldrisse seletamatul moel ilmunud sefiiritort ja jahu asemel konn.
Hea lasteetenduse tunnus on rõkkavad lapsed saalis. Väga hea lasteetenduse tunnus on rõkkavad täiskasvanud saalis. Itsitasin nagu viiene. Nii ei ole ilus, õpetasin lastekooriga kassile käitumist. Tundsin koos Findusega üksi koju jäädes hirmu nagu viiene. Vaatasin aknast välja, et kuna ometi need kodused lõpuks tulevad. Kuigi nad ju alles läksid. Ja ootasin. Kingitusi, sünnipäeva, pannkoogitorti ja seda millal ma ükskord suureks saan.
See etendus koosneb ootustest. Nagu elugi, kus igal ootusel on tagajärg. Oma hind. Ainus mida ma ei oodanud, oli lavastuse lõpp. Et mind valesti ei mõistetaks, lõpp oli igati asjakohane ja hea. Ma lihtsalt ei tahtnud, et see ülivahva ja südamlik ning pööraselt naljakas mürgel otsa saaks.
Kui etendus otsa sai ja olin (taas) suureks kasvanud, mõistsin et ühes õnnelikus inimeses peitub nii Pettsoni heatahtliku torinat, kass Finduse riuklikku mängulusti kui krähmude ulakust. Just niisuguseid teatritükke on vaja suurtele meeldetuletuseks, et nad ei upuks sellesse täiskasvanu küünilisse maailmapilti. Ja kes meist ei vajaks aeg-ajalt meeldetuletust, et meil on sõbrad, kes meid ootavad ja armastavad. Alati on kuskil keegi, kellele oma mured usaldada ja kes sind ära kuulab. Olgu selleks kasvõi kass. Ja muide. Meie kõigi elus on ikka mõni krähmu, Pätu või Londiste, õige nimega Vant. Kord ajab ta toa sassi, kord kallutab kusagil struktuurides jõudusid või kaotab tähtsaid dokumente, rebib kontekstist sõnu välja või viskab vempe.
„Pettson, Findus ja krähmud“ on üks lõbus, soe ja õpetlik, ent mitte patroniseeriv lugu. See tuletab meelde, et sõltumata soost, vanusest, maailmavaatest ja teistest inimtunnustest on meil kõigil vahel vaja ootamatusi, kingitusi ja pannkoogitorti. Nende mõtete saatel langes võlumaa raske uks mu selja taga kinni. Ma astusin tagasi argiellu, näol õnneliku inimese tunnused. Põsed valutasid muigest, mis ei tahtnud sealt kuidagi lahkuda.
Kui tahad teada, mida saab mustadeks päevadeks mõeldud jahust või kuidas saab seinal olla pott teed, siis külasta ilmtingimata Teatri Kodu. Ei loe, kui vana sa oled või mis soost. Oled sa rüblik või marakratt, isa või ema, vanaema või vanaisa. Kui sa ei mäleta enam, mis tunne on olla laps, siis mine ja tuleta meelde see tunne ja teadmine, et kõik on alati võimalik. Kõik saab korda. Isegi siis, kui näib, et ei saa. Kõik on alati võimalik kuni hetkeni, mil see enam ei ole. Aitäh Teatri Kodule, Pettsonile, Findusele ja krähmudele, et panite mind naerma, mõtlema ja argielu unustama. Aitäh, et sain olla osaliseks ühest nii tavalisest ja nii erilisest päevast.
Kui ma samal õhtul kodutänavasse pöörasin, jalutas mulle vastu üks oranživöödiline kass. Võin vanduda, et ta tegi mulle silma ja ütles Ott Sepa häälega “kurrnjäu.”
