Vahel tuleb lasta elul end lihtsalt kanda ja vaadata, kuhu ta sind viib. Just sel moel avastad end mõnes ootamatus kohas, tavapäratus seltskonnas või olukorras, kuhu sa iga hinna eest pingutades iial ei jõuaks. Nojah. Sellele – mõne jaoks libedale – teele asumiseks kulub ära ka grammike kõhutunnet. Mu sisemise hääle antud nelja kuu vanune soovitus juhatas mind vahepeatusesse ehk ilusasse Eestimaa paika nimega Torma. Ilma taustalugu ja detaile avamata julgen lausa väita, et see alevik olekski jäänud minu “Nuustakuks pärast Pariisi”. Läks hoopis teisiti. Ühel õhtupoolikul leidsin end Torma ringtallis ja nii veidralt kui see ka ei kõla – aastast 1745, kus serveeriti parasjagu puukausist kuldõunu. Ma sattusin tänu elu poolt antud trumpemandale suvelavastusele “Kuldõun puukausis”, mida ma tänases kultuuriuputuses poles mingil juhul isegi märganud, kui… Njah, las see “kui” nüüd jääb.
Hea etenduse eelduseks on hea lavastus ja näitlejatöö. Hea etenduse tundemärk on see kui ta haarab sind endasse. Nii, et unustad isegi kaelanärvipõletiku. Tean seda omast kogemustest. Väga hea etenduse tunnuseks on see, kui sünnib kasvõi üks teatriime ja see, et nähtu ei lase sind lahti isegi järgmisel päeval. Sulle meenuvad mõned fraasid, naljad, näitlejate ilmed, mõtteterad. Silme ees tantsivad paremad stseenid, kostüümid ja kleidid. Kuidas kunagi. Kuidas kellelegi. See mida ma nägin, oli väga hea etendus – kutselistenäitjelate ja harrastajate vaimustav kombinatsioon. Valgustava draama nime all avati vaatajatele üks oluline periood Eesti ajaloos. Seda läbi sealsamas Tormastegutsenud baltisakslasest pastor Eiseni, kes 18.sajandi teises pooles rääkis tõsimeeli pärisorjuse kaotamisest60-70 aastat enne kui see tegelikult juhtus. Nii žanrimääratlus kui teema ise viitasid tõsistele teemadele. Õnnestunult valitud mängukohas selgus, et tõsistel teemadel saab rääkida ka nii, et see paneb muigama, kutsub esile korduvaid naeruturtsatusi, ent paneb samal ajal vaataja ikkagi mõtlema. Janek Varblasel ja tema komplekteeritud näitetrupil tuli see tõesti hästi välja. Sisust ma rohkem ei räägi, küll aga väikesest imest. Ma olen alati imetlenud näitlejate ümberkehastumisvõimet ja rolli sisse minemise oskust. See on minu jaoks midagi müstilist. Rääkimata sellest kui etenduses mängitakse mitut erinevat osa. Muuta käigu pealt maneere, näoilmet, hääletooni…Sellega sai suurepäraselt hakkama Janek Varblas.
Aga see, mis juhtus laval Anne-Mai Tevahiga, lõi mind pahviks. See, kuidas üks inimene suudab oma lavategelase elus pika aja jooksul toimunud muudatused loetud minutite jooksul täiesti elutruult välja mängida, tõi kananaha ja külmavärinad. Anne-Mai on lihast ja luust kehastus mu lemmikütlusele, et me kõik oleme seest oluliselt suuremad kui väljast paistab. Imetlusväärne, kui suurt väge peidab endas see pisike, armas tüdruk.
Eraldi kiitust väärib Johann Eiseni kandva rolli eest rakverelane Margus Grosnõi. Tegemist oli raske tekstiga ja teksti oli tal tõesti palju. Grosnõi on näitleja, kellele tuleb kindlasti rohkem tähelepanu pöörata. Vähemalt mulle tundub, et avalikkus on temale teenimatult vähe tähelepanu osutanud. Kordumatu Andres Tabun kehtestas end oma tuntud headuses ja ausaltöeldes mõjus kogu harrastajate seltskond värskendavalt ja isegi professionaalselt. Oh, ja see paruness…
Pean rõhutama, et erilise kihi lisas etendusele toimumispaik. Seesama Torma, kus vaatajate ette toimunud sündmused 300 aastat tagasi aset leidsid. Kes teab, ehk istus vana Eisengi kuskil Torma ringtalli müüril ja jälgis huviga toimuvat. Mu meelest ma silmanurgast midagi-kedagi isegi nägin. Päris veendunud ma muidugi pole, sest laval toimuv ja kaelanärvipõletik pead selles suunas pöörata ei võimaldanud. Üks on kindel, et tänu temasugustele meestele ja valgustajatele oleme me täna siin, kus me oleme. Veendusin ka selles, et Torma on üks väe ja tugeva kultuurikihiga valgustatud paik, mitte ääremaa. Looduskaunis pealekauba.
Mööda augustile ja Tartule lähenevat teed kodu poole sõites vajusin mõttesse. Inimese pahed ja voorused, lollus ja lühinägelikkus, väiklus või sisemine suurus kehtivad täna täpselt samamoodi nagu 300 aastat tagasi ja vastupidi. Kõik on muutunud ja ometi on kõik sama. Siiski! Kui keerulised olid elu pisiasjad siis ja kui lihtsad on nad täna, aga ikkagi pole me rahul. Ah, mis hetkel s’est, lõin käega, pole siin kuu all lõpuks uut midagi. Vaatamata oma väikestele kapriisidele on ta ikka seesama. Ainult et täna on ta kogu oma kuldkollases hiilguses kuidagi erakordselt madalal ja otse meie ees, tuli mul nentida. Ja nii me siis sõitsime kuu poole. Kord vaikides, kord mõtteid vahetades.
