
Mis see on, mis ajab naerma seal, kus justkui ei sobiks ja nutma seal, kus esmapilgul pole mingit põhjust. Ometi naerad südamest ja nutavad isegi need, kes väidavad, et ei tee seda iial. Mis sütitab vastupandamatu soovi teha head, olla sallivam, märkavam, mõistvam, hoolivam. Olla iseendast parem inimene. Kasvõi korraks. Mis see on? Või kes?
Teater, ikka teater. Selline, kus saab kokku kõik, mida nimetame ekslikult juhusteks. Õige aeg, koht ja inimesed seal sees, taustsüsteemid ja lugu, mida laval jutustada, mis läheb korda, mis puudutab. Ja muidugi armastus. Armastus teatri, selle konkreetse loo ja ta tegelaste vastu. Tingimusteta. Seda ei juhtu just tihti. Heal juhul ehk korra aastas. Vahel tihemini, aga pigem harvem. Teatriühenduse Must JaAm ja Janno Puusepa lavastus “Leivi” esitas hiljuti Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis oma luigelaulu ja tegi seda kõike ning enamgi veel.
Mis selles Vassili Sigarevi näidendi “Gupike” põhjal valminud teatritükis nii erilist on? Miks on ta korduvalt auhinnatud, saanud nii näitlejapreemiaid kui märgitud parima lavastaja tiitliga. Miks Leivi – selle hapra leevikese tiivalöök – tekitas minus ja kohalolijates keeristormi, mis haaras endasse, tõstis kõrgustesse, raputas läbi ja pani siis maha teistsuguse inimesena kui varem.
Mitmel põhjusel.
Kasvõi seepärast, et vähem on rohkem.
On suuri teatrimaju, mille etendustele pole võimalik pileteid saada ja on loomingulisi ühendusi, väike- ja projektiteatreid, millest paljudel teatrisõpradel pole aimugi. Nende poolt pakutavate lavastuste hulgas on seesuguseid, mis ei kannata kriitikat, aga ka neid, mis võiksid vabalt etenduda mõne suure teatri väikeses saalis. Tuleb ette, et mõnes suures teatris tehakse suure rahaga haltuurat. Või et viled ja tuled ning uhked dekoratsioonid ja eriefektid söövad mõnikord loo enese ära. Vahel aga juhtub, et mõni väiketeater teeb olematute vahendite ja nullilähedase eelarvega midagi nii suurt ja vapustavat, mis võtab hinge kinni. Nagu seesama “Leivi” kui kolmekümnendat ja ühtlasi viimast korda ERM-i teatrisaalis etendus. Julgen öelda, et ta oleks seda teinud ka kolmkümmend korda järjest. Tõsi – sel korral oli õhus midagi erilist. Sellest veidi hiljem.
Suhteliselt suurel laval oli kõike tõesti vähe ja see vähene oli väike. Üks lauake ja lamp selle peal, kaks tooli, vaip ja paar kohvrit. Tuled kustusid, saal vakatas ja kõlas koputus. Uksel kohtusid kaks häält, mis polnud teineteist varem kunagi kuulnud. Saali selgelt kostunud vestlus kahe võhivõõra vahel jõudis viis minutit hiljem publiku silme ette. Hääled said endale kuju. Nappide vahenditega kujundatud elutuppa hõljusid õhkõrn ja pisikest kasvu Anne-Mai Tevahi Leivina ning kõhetu Janno Puusepp Ukuna. Sellest hetkest alates oli lava täielikult täidetud.
Janno on nii kõhn, sest ta on raskelt haige. Tal on tsüstiline fibroos. Ta on Eesti Tsüstilise Fibroosi ühingu liige ning omanimelise fondi asutaja, kes aitab rohkem teisi kui iseend. Tema huumor on sageli süsimust, aga süda suur ja soe. Võib-olla ongi nii, et suur süda võtab kehas liiga palju ruumi millegi muu arvelt. Kui isegi nii on, siis on see kuradima ebaõiglane.
Kõik see oli edasi kandunud lavastusse. Lavastajana on Puusepp Sigarevi originaaltekstist maha kraapinud räiguse ja toonud pinnale armastuse ning naeru ja (musta) huumori taha varjatud valu ja kurbuse. Anne-Mai Tevahi mängis valu päriselt valusaks ja kurbuse tõeliseks. Seda nii iseenda kui publiku jaoks. Ta on võimekas vabakutseline näitlejanna, kes tegi sel aastal vapustava rollisoorituse Tartu Linnateatri monotükis “Lilled Algernonile”, elades laval läbi muutuse kogu IQ-skaala ulatuses. Tevahi säras ka suvelavastuses “Suudlused”. Jutustada ja mängida kahe napi tunni jooksul usutavalt ühe naise elulugu kuue aastakümne jooksul on väga raske ülesanne, aga ta tuli sellega suurepäraselt toime ,mida kinnitab fakt, et “Suudlusi” mängiti järjest kolmel suvel ja kuuldavasti on augustis lisa tulemas.
Eespool mainitud rollidega võrreldes on Leivi tegelaskujuna staatiline, ent mitmekihiline. Naiivsus on kurbuse kattevarjuks ja fantaasiamaailm on vahend päriselu raskuse eest põgenemiseks. Dramaatiline pööre leidis aset siis, kui Leivi rääkis oma lapse surmast. Seni varjus olnud valu oli hetkega alasti kistud. Sekund varem kõlanud naerumürin saalis sumbus murdosa sekundi jooksul. Saabus kõikehõlmav vaikus. See hetk andis aimu, et mis tunne see on kui ei saa hingata. Või kui hingata on valus, nii valus. See valus vaikus lõikas sügavalt südamesse ja pani mõtlema, kuidas valuga toime tulla, kuidas olla toeks neile, kel seda vaja.
Leivi lugu on pealtnäha lihtne. Üks elu poolt seatud lõksu sattunud noor vaimse ja füüsilise koduvägivalla all kannatav naine ja üks juhuslik koputus, mis toob ta ellu lootuse, et maailm võib olla hea ja tore ja et on päris armastus. Janno mängitud Uku avab Leivile puuriakna, et koos vabadusse lennata, aga kas hirmutatud ja haavatud puurilind ikka oskab lennata? Kui paljud meist mõtlevad, et kodu võib osutuda vanglaks, et ta seinad võivad pakkuda kaitset või vastupidi – hoida kedagi vangistuses, et üks kauneim eestikeelne sõna tähendab teinekord hoopis valu. Leivi tuletas meelde, et kõik see võib olla siinsamas – kodutänaval, naabermajas, teispool seinu.
Tunnistan, et päriselu ja laval toimunu läksid omavahel vahepeal segamini. Ent see ei seganud. Vastupidi. See lisas lavastusele veel ühe kihi. Janno mängitud Uku oli läbinisti usutav. Tasane, soe, südamlik, lihtne ja päris. Nii päris, et isegi Janno haigus oli läbi musta huumori osake Ukust. Lausa nii, et iga tegelikus elus painavast haigusest tulenev köhatus sulandus lavastusse selle loomuliku osana. Minu jaoks oli Ukus samuti naiivsust. Kui Leivi puhul oli see kaitsekiht või põgenemine reaalsuse eest, siis Uku naiivsus oli piiritu usk headusesse. Selles naiivses ent vankumatus usus pakub ta Leivile lootust ja väljapääsu.
Tõde aga on, et tal endal on vaja lootust.
Väljapääsu oma haigusest Jannol ei ole.
Elus on nii, et me ei tea kunagi, millal on viimane kord kedagi või midagi näha. Ent on ka neid hetki, mil teame raudkindlalt, et teeme midagi viimast korda. Ka siis, kui armastame seda, mida teeme, kogu südamest. Janno teadis, et see oli tema viimane kord näitlejana publiku ette astuda. Ja ta tõesti armastab lava. Aga tal on lootus, õhkõrn lootus üüratult kallite ravimite näol, mis leevendavad, aga päriselt terveks ei tee. Need rohud, mida haigekassa ei rahasta, muudavad selle kohati talumatu olemise kergemaks ja annavad seda kõige hindamatumat – aega. Aega, et armastada elu, inimesi ja teatrit ning jagada elamusi lavastaja ja näitekirjanikuna, mis sügavalt puudutavad.
Mõelge, et see tund seal ERM-i laval oli Jannole sama, mis keskmiselt mittesportlikule inimesele joosta läbi maraton. Ja mõelge, kui iseensestmõistetav on hingamine. Pealegi tasuta. See ei maksa midagi. Ent isegi pealtnäha kõige lihtsam pole alati nii kui näib. Elu teeb inimestega vahel asju, mida on nii pagana raske mõista. Eriti nende südamlikemate, andekamate ja parematega. Jah. Hingamine ei ole kõigile tasuta. Kui ebaaus, et inimeseks olemise kõige lihtsamal, loomulikumal ja asendamatul osal on mõne jaoks hinnasilt. Väga suur, kusjuures. Hingake hetkeks sügavalt. Tunnetage kui vabastav ja mõnus on see tunne, mis ei maksa sulle mitte midagi. Ja siis mõelge, et siinsamas meie seas on inimesi, kelle jaoks on igal hingetõmbel hind.
Kui Leivi ja Uku lugu laval lõplikult läbi sai, valitses saali hingetukstegev vaikus. Kes teab kui pikalt see kestis. Siis kõlas aplaus. Kes teab, kui kaua see kestis. Aeg unustas end ära ja peatus üheks mõõtmatuks hetkeks.
“Leivi” eluiga oli kolmkümmend mängukorda.
Ilusat lendu meie seast lahkunud etenduste taevas, “Leivi”.