Siin ma nüüd siis olen, täielikus teadmatuses, mis mind ees ootab, jõudsin mõelda, kui tuled kustusid. “Paganama iirlased”, mõtlesin kui tuled olid süttinud ja aplaus vaibunud, nad tegid seda jälle. Omal moel, aga ometigi. “Paganama iirlased” jutumärkides, sest eestlased olid ju need, kes iiri loo Rakvere teatri lavale tõid. Tunnistan kohe, et armastan iiri (näite)kirjandust. Loomulikult McDonaghit nii teatrilaval kui kinoekraanil, McCourti raamatulehekülgedel ja mitmeid teisi.
Kuidagi on nii läinud, et täiesti juhuslikult on lühikesse ajavahemikku kokku koondunud kolm sündmust Eesti erinevates otstes, mis kõik omavahel seotud. Teatrifestivali NAKS raames aset leidev arutelupaneel koolikiusamisest, kus olen üks arutlejatest. Koolikokkutulek. Ning Goldeni ja Horani koolidraama “Klassis”, mis on aktuaalne ja ajatu ühekorraga. Mitmekihiline lugu, mis kõik mind omal moel puudutasid ja äratundmisi tõid. Nii mu enda elust kui neist, kuhu olen olude sunnil ja juhuste tõttu pilgu heita saanud. Fragmendid oma kooliajast ja neist lugudest, mida olen paljudes koolides esinemas käies kuulnud.
“Klassis” avatakse kõikide osaliste nägemus ühest pealtnäha tavapärasest olukorrast, mida koolis ikka ette tuleb. On lapsevanemate ja õpetaja vaheline vestlus, millest areneb välja midagi hoopis muud. Arvasin, et tean, kuhu etendus tüürib ja sinna ta tüüriski, aga olin ikka üllatunud. Mis sest, et lugu oli edasi antud lihtsas keeles, trikitamata. Elust suuremaks puhumata.
Näidend algas kergel toonil.
Siis hakkas sibul aegamisi kooruma ja avanesid erinevad kihid ning vaatenurgad.
Üks läbi laste silmade, siis lastevanemate vaade ja õpetaja oma. Aga mitte ainult. Sealt nad järjest tulid.
Katkise armastuse lugu.
Koolikiusamise lugu.
Ühe isikliku trauma lugu.
Erinevate elude lood.
Surma lugu.
Pealtnäha ühe sõnaga. Möödaminnes. Ometi oli sellest hetkest kõik pöördumatult teine.
Pöördumatut muutust sisaldav sõna kõlas laval justkui möödaminnes. Siis aga ujus pinnale see, mida üks lõplik sõna siiajäänute eludesse jätab.
Jäin hiljem mõttesse, et ka koolitraumad ja koolikius võivad olla (sageli ongi) kui üks “surm”, mida inimene kannab endas kaasas terve elu.
Elu…Mida kõike ta meiega teha võib ja mida meie oma eludega teha võime ja teemegi. Asju, mille üle oleme uhked ja õnnelikud ning neid, mida kibedalt kahetseme. Me kõik. Keegi pole läbinisti ei halb ega hea. Aga tuleme me kõik lapsepõlvest. Sealt, kuhu kuuluvad nii kodu kui kool. Mõnikord on kool rohkem kodu kui see, kus laps elab. Vahel on aga kool mõnele lapsele koht, kuhu ei tohiks mitte keegi mitte kunagi sattuda. Ja seda teeb ikka ja jälle elu ning inimesed seal sees.
Siin ma nüüd siis omadega olen. Sooviksin rääkida etendusest, aga jagan mõtteid ja tundeid elust, mis minus tekkisid. Aga kas polegi mitte parim, mis teatris juhtuda saab, et see mis oli seal ja siis, on nüüd – siin ja praegu – sinuga kaasas. Su mõtetes, tunnetes, meenutustes.
Siiski. Lavastusest ja näitlejatest ka. Imre Õunapuu mängitud õpetaja oli tõeline ja inimlik. Selline, keda päriselt koolides vaja oleks. Kes vajadusel ka veidi reegleid painutab. Ent kes ometigi põleb läbi ja õpetamisest loobub. Jaune Kimmel oli oma kaksikrollis läbinisti usutav ja mäng nauditav. Rainer Elhi isa-rollis oli keevavereline iirlane kohal. Samas on Elina Pähklimägi lavastajana näidendist selle “iirimaa” ära peitnud nii, et lugu kõlab universaalselt. Ja ometi on Iirimaa mingi nähtamatu hoovusena ikkagi foonil olemas.
Lisaks kõigele muule rääkis minu jaoks “Klassis” õppimisest üldisemalt. Nimelt ses võtmes, et me õpime kogu elu. Õpime koolitarkust ja tundma iseennast ning neid, kes me kõrval. Õpime armastama, andestama, loobuma, leppima. Ja sellest, et me kõik kukume ühes või teises vahel läbi. Sellestki, et need kukkumised võivad olla väga valusad. Küsimus on selles, kas me oskame läbikukkumised õppetundideks pöörata või mitte.
Jah, siin ma nüüd siis olen. Täielikus teadmatuses, millised õppetunnid mind uutes tänastes ees ootavad.